Õigeusu tunnistajaid nimetatakse õigeusulisteks, õigeusklikeks, õigeusklikeks kristlasteks või ortodoksideks.
Õigeusulised peavad õigeusku kristluse algseks kujuks.
Teoloogia
Sõna "õigeusk" tuleb kreekakeelsest sõnast orthodoxia (ὀρθοδοξία), mis koosneb kahest sõnast, orthos (ορθός), mis tähendab 'sirget' või 'õiget', ja doxa (δόξα), mis tähendab 'arvamust', 'otsustust', 'austust' ja 'ülistust'.
Õigeusu kirik tunnistab Kristuse nii jumalikku kui ka inimlikku loomust, tunnistab Kolmainu Jumala – Jumal Isa, Jumal Poja ja Jumal Püha Vaimu ühtset jumalikkust. Kõikne Isa, igavene Poeg ja lõpmatu Vaim on ainulaadsed algupärased isikud, sellest hoolimata on nad üks tervik. Õigeusu kirikus kasutatakse Nikaia usutunnistust. Seda loetakse kirikus igal armulauaga jumalateenistusel ning ka igal kesköö- ja pärastõhtuteenistusel ning tunnistatakse pühalikult kristlikke dogmasid, millel on Piibli järgi muutumatu ja püsiv autoriteet üleilmsete kirikukogude õpetuslike määratlustena. Õigeuskliku elu sümboliseerib teeliseks olemine, seetõttu liigutakse ka pühakojas ringi, ei istuta, vaid teenitakse Jumalat. Palvetega peetakse meeles lahkunud lähedasi ning süüdatakse nende mälestuseks küünlaid. Ikooni e igavikuakna ees kummardades ei kummarda usklik mitte kuju, vaid Jumalat, austades ka pühakut (süüdatakse palveküünlaid). "Ikoon peegeldab Jumala ja tema pühakute ilu, asudes seega õigeusu vaimuliku kogemuse südames"[1]. Oma teel pöördub usklik juhatuse saamiseks Jumala poole, kes annab õpetust peamiselt Pühakirja kaudu. Palvetel on suur tähtsus. Palve on uskliku südamest lähtuv pöördumine Kolmainu Jumala poole. Kui Piiblit koos palvega lugeda, osutub ta alati tänapäevaseks – ei ole hulk kirjutisi kaugest ajast, vaid sõnum, mis on adresseeritud usklikule just praegu. Üheks levinumaks ja eriti hesühhastide poolt viljeletud palveks on jeesuspalve. Õigeusus on loomulik austada kirikuisade ja pühakute pärimust. Sisemise kuningriigi otsimine on üks peamisi teemasid kirikuisade kirjutistes. Aleksandria püha Klemens ütleb: "kõige suurem asi, mida võib õppida, on tunda iseennast, sest kui keegi tunneb iseennast, saab ta Jumalat tundma, ja kui ta tunneb Jumalat, saab ta Jumala sarnaseks."[2] Pöördumine pühade isade poole ei tähenda ainult intellektuaalse pärimuse otsimist, vaid pöördumist tõelise vaimse teoloogia poole. Pärimus on õigeuskliku jaoks eelkõige miski, mis toimub Kirikus, nimelt ülestõusnud Kristus, kes tegutseb oma Ihus, milleks on Kirik. Seega moodustab Kristuse saladuse kohalolu osaduses Püha Vaimuga Pärimuse aluse. Õigeusu teoloogia on eelkõige kogemise, läbielamise teoloogia, otsekui raviv teraapia, mille eesmärk on tervendada inimese hing haigusest, puudusest, mistahes vajadusest, ja juhatada teda ellu koos Kristusega. Kuna Jeesus Kristus samastus inimesega, sai lihaks ja vereks maapeal ning võttis enese peale kogu maailma patud ja lunastas need, tõustes kolmandal päeval surnuist üles. Kristus sai kuulekaks surmani (Filip2:8) Seega on rist võidu sümbol. Õigeusklik teab, et Kristus on patu ja surma võitnud ja seetõttu ei saa need valitseda tema elus. Kuna Kirik Maa peal on eshatoloogiline tegelikkus, mida usklik kogeb Jumala kohalolekuna just sakramentaalses elus, siis on sakramentidel jumalarahva elus suur osakaal.
Sõna "sakrament" tuleb ladinakeelsest sõnast sacramentum, mis tähendab 'püha toimingut' e 'vannet'. Õigeusu kirikus on juurdunud käsitlus, mille järgi on seitse sakramenti. Need on: piht, armulaud, laulatus, pühitsemine, ristimine, salvimine ja haige õlitamine. Õigeusu kiriku sakramentidest võivad osa saada vaid õigeusu kiriku liikmed. Liikmeks saadakse ristimise ja võidmise sakramendi kaudu. Sakramentide olemusse kuulub, et need mõjuvad varjatud viisil, pühitsedes ja parandades neist osavõtjaid. Armulaud on kirikus keskne sakrament e "kiriku süda".
Piht e patukahetsus põhineb Kristuse lubadusel õpilastele - "kellele te patud andeks annate, neile on need andeks antud" (Joh 20:22). Et patud andeks saada, on vajalik siiras kahetsus. Piht on inimese jaoks vaimuliku ja kõlbelise edenemise märk, sest see aitab valida ellusuhtumist, mis on kooskõlas Jumala tahtega. Selles suhtes on pihiisa nõuandja inimese elu korraldamisel. Ta aitab pihtijal leida sisemist hingerahu, õpetab eristama head kurjast ja julgustab vastu astuma igapäevaelu probleemidele.
Armulaud – armulaua sakramendis muutuvad leib ja vein salapäraselt preestri palve peale Kristuse ihuks ja vereks. Armulaud on õigeusklikele püha ja sellega kaasneb sügav kogemus ühtsusest Kristusega. "Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse" (Joh 6:56).
Laulatus – koosneb kahest talitusest, kihlusest ja laulatusest. Laulatuse sakramendis saavad kaks inimest "üheks lihaks" (Ef2:20), säilitades siiski oma isikupärasuse. Nad toovad oma liidu kirikusse pühitsemisele, sest Kristusega ühinedes muutub armastus veel täiuslikumaks.
Pühitsemine – õigeusu kirik kannab endas järjepidevust, katkematut pühitsemiste rida ning apostlite poolt soovitatud käte pealepanemist, kuni meie päevadeni. Pühitsemisel on kolm astet – diakoniks, preestriks ja piiskopiks pühitsemine.
Ristimine ja salvimine – enamasti toimetatakse neid sakramente koos. Uskliku ristimine tähendab kirikuga liitumist, sellega kaasnev salvimine on Püha Vaimu väljavalamine ristitu peale. Ristimisel saab ristitav endale pühaku järgi nime.
Haige õlitamine: "Kui keegi teie seast on haige, siis kutsuge enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda "õliga Issanda nimel." (Jk5:14). Kirik mõistab sakramenti hingelise paranemisena. Alles siis, kui hing on terve, saab hakata tervenema keha.
Arvatakse, et 10.–13. sajandil elas Eesti alal väike, kuid kasvav kristlik vähemus. Rannikul ja Lääne-Eestis oli tunda läänekiriku ja Ida-Eestis idakiriku mõju. Mõnede ajaloolaste hinnangul jõudsid Konstantinoopoli püha Fotiuse saadetud misjonärid ka eesti hõimudeni. Nestori kroonika üldlevinud tõlgenduse järgi Kiievi vürst Jaroslav vallutas 6538. (1030.) aastal Tartu ning rajas sinna Jurjevi linnuse ("Сего лѣта иде Ярославъ на чюдь, и побѣди я, и постави городъ Юрьевъ.")[3] ja kiriku. Väike osa kagu-eestlastest (setud) jäi Pihkva vürstiriigi ja hiljem Moskva suurvürstiriigi alla ning pöördusid järk-järgult õigeusku.[4][5] Suurem eestlaste õigeusku minek toimus aga aastatel 1845–1848 usuvahetusliikumise ajal.[6]
↑Liina Eek. Sissejuhatus: õigeusk Eestis ning kogumikust "Mitut usku Eesti IV". – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. Lk. 8.
