Bruno Tombergi algatusel on eesti disainis sündinud mitmed olulised ettevõtmised. Hariduselt oli ta küll sisearhitekt, kuid on teinud ka nahkehistööd, kujundanud ajakirju ja katalooge, kavandanud moekaid abstraktse ilmega vaipu, valmistanud uhket eritellimusmööblit ning tööstusele sobilikke vormilahendusi.[1] Mitme aastakümne jooksul oli ta üks eesti moodsa disaini eestkõnelejaid.
1949. aastal usaldas Kuusik Tombergile kateedri assistendi ametikoha. Peamiseks ülesandeks sel kohal oli projektigraafika juhendamine ja üleinstituudilistel kursustel üldkompositsiooni loengute-õppuste assisteerimine. 1950. aastal lõpetas Tomberg ruumikujunduse eriala [2] ning suunati tööle V. Kingissepa nimelisse Paberi- ja Tselluloosikombinaati, kuhu ta jäi aastateks 1950–1951.[3] Pärast ruumikujunduse kateedri ajutist sulgemist töötas Tomberg aastatel 1956–1964 kunstifondi kombinaadis ARS kujundustööde ateljees, kus peamiseks ülesandeks oli interjööri kujundamine. Ruumikujunduse kateedri taasasutamise järel 1964. aastal naasis Tomberg õppejõutööle, hakates peamiselt juhendama diplomitöid. Kokku juhendas ta 62 diplomitööd.[4]
Taasavatud kateedri õppekava kaasajastati ja õpetuses hakati kunstilise väljenduslikkuse kõrval rõhutama plaanilist loogikat ja otstarbekohasust. Kui uurida üliõpilastöid, siis kõige julgemat ning erialaselt ülimat professionaalset lähenemist esindavad 1960. ja 1970. aastate lõpetajate ehk Bruno Tombergi, Tamme, Vello Asi ja Leila Pärtelpoja õppejõuks olemise ajal valminud teosed.
Sisearhitektuuri kateedris nähti andekat ja intelligentset Tombergi kui Edgar Velbri mantlipärijat, kuid juba siis tundis ta tugevat tõmmet disaini poole.[5]
Disainikateeder
1966. aastal loodi tema initsiatiivil ERKI juurde tööstuskunsti eriala ja hakati professionaalsel tasemel koolitama disainereid. Juba samal aastal alustasid esimesed üliõpilased tööstuskunsti erialal. Kasutati mööbli- ja ruumikujunduse kateedri ruume ning struktuurselt kuuluti arhitektuuriteaduskonda. Leiti, et just ruumikujunduse kateedri senine kogemus sobis uue eriala asutamiseks.
1969. aastal koliti iseseisva kateedrina ruumikujunduse kateedri tiiva alt eraldi ning järgnevate aastate jooksul vahetati veel korduvalt ruume.
Eriala õppe ja keskme moodustas Tombergi välja töötatud arhitektoonika programm. See rajanes 20. sajandi varase modernismi praktikute ja teoreetikute meetodeil. Harjutused algasid joone ja pinna vahekordade uurimisest ning liikusid edasi keeruliste ruumiliste struktuuride loomiseni. Omal ajal kuulsad kooliülesanded tegelesid näiteks hollandi neoplastitsistide (Piet Mondriani ja Gerrit Rietveldi) metoodika järgimisega. Redutseeritud tegelikkus pidi väljenduma kolme põhivärvi – punase, sinise, kollase – ja musta joone kombineerimisel 50x50 cm suurusel ruudul.[5] Järgmine etapp viis valitud kombinatsiooni arendamiseni 50 cm küljepikkusega kuubil. Lisandusid erisugused projekteerimisülesanded, kunstiained, tehnilised distsipliinid, humanitaar- ja reaalained.[1]
Kunstide süntees, erialaülesus, teooria ja praktika liit olid need põhimõtted, mida Tomberg respekteeris.
Kateedri üldine ideoloogia oli lahendada disaini abil sotsiaalseid probleeme, täiustada tehiskeskkonda, põhimõttelist loobumist traditsioonilistest lahendustest ja suunatus tulevikku[5]. Tomberg kutsus üles disaini mõistmisel mitte sulguma kitsalt erialalisse tööstusliku esemetootmisega piirduvasse ummikusse, vaid kujutlema, et disain väljendab mõtte- ja elulaadi. Ta mõistis väga hästi, et nõukogudeaegne suurtootmine ei vaja enam lihtsalt tarbekunstnikke, vaid kompaktsemat lähenemist pakkuvaid tegijaid.[6]
1982. aastal taandus Bruno Tomberg tööstuskunsti kateedri juhataja kohalt, ent 1988–1993 oli Tomberg taas juhataja, osakond oli ümber nimetatud disainiosakonnaks.
Kõigi tööaastate vältel pidas ta ka loenguid ning juhendas projekteerimist esimesest kuuenda kursuseni. Ta juhendas ka tootmispraktikaid, maalimist ja tööülesandeid arhitektoonikas ning pidas värvusteooria loenguid.[4] Ta oli Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.
Sotsiaalse disaini idee
Tomberg nägi, et disain peaks olema sotsiaalne, tegelema globaalsete probleemidega nagu saastatus, lõhe kolmandate ja arenenud riikide vahel jms. Üks tema juhtpõhimõtteid oli disaineri vastutus, n-ö eetiline kreedo. See, millega disainiüliõpilasi algusest peale laeti, oli ühelt poolt rahulolematus kehtivate lahendustega, vajadus sekkuda, ning teisalt eneseusk ja teadmine, et disaini abil on võimalik sotsiaalseid probleeme lahendada.
Disainikoolidest oli peamine eeskuju Bauhaus: köitis nii selle õpetamissüsteem kui ka taustaideestik.
Tombergi radikaalne disainimudel soovis hõlmata unikaaldisaini ja kunsti, tuues uuenemise ka nendele tasanditele.
Kui kunagi 1983. aasta paiku projektitunnis Bruno Tombergilt küsiti, miks tuleb üliõpilastel päevast päeva tegeleda probleemide ja esemetega, mida Nõukogude impeerium iialgi ei vaja, vastas ta: "Kallid noored, meie oma kehadega täidame jätkuvalt seda auku, mis võiks tulevastele põlvedele paista ületamatu kuristikuna, kui meie seda siin ja praegu ei teeks."[5]
Ruum ja vorm
Bruno Tombergi 1969. aastal algatatud näitustesari "Ruum ja vorm" oli Nõukogude Eestis midagi erakordset. Väljapanekutel puudus kommertslik eesmärk ning nõnda tegelesid disainerid näitusel vaba vormimängu ja eksperimentaalsete keskkondade loomisega. 1970. aastate väljapanekutel esitati esimesi plastist mööblitükke, itaaliapäraseid artistlikke funktsioonilt otsingulisi vorme ja publikut jahmatanud noortepärast popesteetikat, mida suurtootmised väga vaevaliselt alles 1980. aastateks üle võtsid. Autoritest paistsid silma sellised sisearhitektuuri taustaga tegelased nagu Virve Aunre, Maile Grünberg, Helle Gans, Juta Lember.[1]
Looming
Tomberg kujundas nii mööblit, ruume, tekstiili ja tarbeesemeid kui ka näitusi.
