Henry VII ema oli Margaret Beaufort, kes oli Edward III poja Genti Johni ja Katherine Swynfordi vallaspoja John Beaufort vanema ja Margaret Beauchampi samanimelise poja, Somersetiearli tütar. Henry isa oli kõmri päritolu ülik Edmund Tudor, kes oli Owen Tudori (Owen ap Maredudd ap Tudor) ja Henry V lese KatherineValois' poeg. Seega sai Henry nii isa- kui ka emaliinis pretendeerida Inglismaa ja Prantsusmaa troonile. Henry isa Edmund Tudor 1. Richmondi earl suri katku enne tema sündi, ema Margaret oli sünnitades aga vaid 13-aastane. Kuninga sunnil abiellus Margaret Buckinghami hertsogi teise poja Henry Staffordiga 1458. aastal. Margareti poeg Henry kasvas onu Jasper Tudori valdustes Pembroke'is.
Henry lapsepõlv möödus Rooside sõja keerises. Ta isa Henry Stafford ja onu Jasper Tudor pooldasid Lancastereid ning onu kuulutati seetõttu 1461. aastal, Edward IV troonile tõusmise järel lindpriiks. Nii põgenes ta koos noore Henryga Walesi ning varjas end seal tükk aega mägedes. 1468. aastal langes Henry aga kuninga kätte vangi, kuid teda koheldi küllaltki hästi. 1471. aastal vabastas korraks taas troonile (1470–1471) saanud Henry VI ta vangistusest, kuid peagi langes troon uuesti Edward IV kätte. Henry isa Henry Stafford osales Lancasterite ja Edward IV vägede vahelises Barneti lahingus. Henry ja ta onu põgenesid pärast Lancasterite kaotust taas Walesi ja mõne aja pärast Bretagne'i, kus Bretagne'i hertsogFrançois II nad hästi vastu võttis. Henry isa Henry Stafford suri 1471. aastal.
Prantsusmaa aastal 1477
1483. aastal suri Inglismaa kuningas (1461–1483) Edward IV, Edward IV järel päris trooni kuningas Edward V, kui Edward oli 12-aastane. Tema eest valitses ning tema ja ta venna Richardi eest hoolitses nende onu Edward IV vend Gloucesteri hertsogRichard, kes 25. juunil 1483 neilt trooni võttis ning valitses (1483–1485) kui Richard III. Pärast võimu üleandmist suleti Edward V ja tema vend LondoniTowerisse.
Järgnenud aastatel liitus Henryga Bretagne'i hertsogkonnas suur hulk Yorkide vastaseid, kes juba 1483. aastal tegid esimese katse Henryt Inglismaa troonile upitada. Kuid Henry onupoja Buckinghami hertsogi Henry Staffordi ja Edward IV lese Elizabeth Woodville'i organiseeritud mäss kukkus läbi ning Henry jäi selle toetamisega hiljaks, maabudes Plymouthis pärast Buckinghami hertsogi hukkamist.
Järgmine võimalus Henryl võimu haarata saabus 1485. aastal, mil Yorkide vaenlaste plaan ka õnnestus, kui Richard IIIBosworthi lahingus hukkus ja Henry krooni endale sai. Henry VII võimuletulek jäi eelviimaseks õnnestunud invasiooniks Inglismaale (viimane oli William III võimuletulek ehk Kuulus revolutsioon1688. aastal).
Valitsusaeg
30. oktoobril 1485 krooniti Henry Westminsteris kuningaks ja 18. jaanuaril1486 abiellus ta Edward IV tütre Yorki Elizabethiga, kindlustades nõnda tunduvalt oma positsioone veel küllaltki ebastabiilsel Inglismaal. Juba sama aasta algul sündis Henryle troonipärija, kelle nimeks sai Arthur, mis tulenes brittide legendaarse kuninga Arthuri nimest.
Henry VII valitsemise esimestel aastatel destabiliseeris tõsiselt riigi elu Lambert Simneli ülestõus. Toda andekat noormeest innustasid Henry-vastased kehastama Richard III vennapoega Edwardit. Et Iirimaal olid Yorkide positsioonid väga tugevad, viidi ta sinna ja krooniti 1487. aastal Edward VI nime all Inglismaa kuningaks. Teda tunnustasid Iiri aadlikud, kuid Inglismaal suutis Henry VII oma võimu säilitada, purustades Stoke Fieldi lahingus mässuliste ülekaaluka väe. Enamik vandenõulasi tapeti, Simnel aga töötas oma elu lõpuni kuninga alluvuses köögipoisi ja pistrikutaltsutajana. Iirimaal suutis Henry oma võimu taastada 1488. aastaks. Seejärel piiras Henry järk-järgult Iirimaa autonoomiat ja allutas selle üha otsesemalt oma võimu alla. Lambert Simneli alistamist Stoke Fieldi lahingus on mõnikord peetud ka Rooside sõja lõpuks.
1492. aastal algas aga uus Henry-vastane vandenõu, kui Iirimaal kogus toetust Perkin Warbeck, kes kuulutas end Edward IV pojaks Richardiks ("Richard IV"). Ta leidis toetust nii Saksa-Rooma keisrikojast (Friedrich III poja Maximilian I poolt) kui ajutiselt ka Prantsusmaa kuningalt. 1495. aastal kukkus aga Warbecki esimene invasioonikatse läbi ja ka Iirimaal kindlustus taas Henry võim. Warbeck põgenes Šotimaale kuningas James IV juurde ja püüdis 1496. aastal tolle toetusel uuesti Inglismaale tungida. Ent taas sai talle osaks läbikukkumine ja 1498. aastal langes ta Cornwalli mässu mahasurumise järel Henry VII kätte vangi. Kuna ta püüdis 1499. aastal Towerist põgeneda, poodi ta üles.
Henry VII valitsusajal oli väga põletavaks probleemiks ka Bretagne'i hertsogkonna saatus. Hertsog François II ei soovinud Prantsusmaa kuningale alistuda, vaid püüdis oma iseseisvust säilitada, toetudes Henry abile. Prantslaste võimu suurenemisest polnud huvitatud aga ka Aragóni ja KastiiliamonarhidIsabel I ja Fernando II, samuti Saksa kuningas Maximilian, kes püüdsid Prantsusmaad sundida hertsogkonna allutamise plaanidest loobuma. Henry VII ei saanud aga ühemõtteliselt hertsogit toetada, sest tema troonile tõusmisel oli suur osa ka Prantsuse kuninga toetusel, pealegi ei saanud Rooside sõjas laastatud Inglismaa endale täiemõõdulist sõda Prantsusmaaga lubada. Kui hertsog François 1489. aastal suri, algas tõsine võitlus selle nimel, kes saab endale tema ainsa lapse, tütar Anne'i käe. Henry VII püüdis saavutada Anne'i abielu Maximilianiga, kuid tal polnud Prantsusmaa mõjutamiseks piisavalt vahendeid. 1491. aastal pidi Anne abielluma Prantsusmaa kuninga (1483–1498) Charles VIII-ga ja Inglise väed lahkusid hertsogkonnast. Siiski suutis ihne ja hoolsalt raha lugev Henry saavutada enda jaoks positiivse lahenduse: Etaples'i leppega 1492. aastal kohustus Charles talle igal aastal maksma 50 000 taalrit.
Tõsiseks hoobiks oli Henryle armastatud poja Arthuri surm 1502. aastal, mis näis nurjavat tema strateegilise liidu Kastiilia ja Aragóniga, sest poeg oli just abiellunud Isabeli ja Fernando tütre Aragóni Katariinaga. Kuna varsti suri aga Henry enda naine, siis plaanis ta mõnda aega abielluda Katariinaga ise. Lõpuks otsustas ta naise siiski oma pojale Henryle jätta.
1503. aastal õnnestus Henry VII-l sõlmida Stuarti dünastiastŠotimaa kuninga (1488–1513) James IV ja oma tütre Margareti abielu, mis lõpetas mõneks ajaks Šotimaa ja Inglismaa vastasseisu.
Henry VII suri 1509. aasta algul vaid 52-aastaselt, olles nõrgestatud mitmest haigusest, tõenäoliselt ka süüfilisest.
Tähtsus järglaste jaoks
Henry VII ajal tugevnes oluliselt kuninga isikuvõim, piirati tunduvalt kohalike valitsusorganite, aga ka Inglise parlamendi võimu. 1487 loodi spetsiaalne kuningast sõltuv nõukogu Tähekoda, mis jäi Inglismaa üheks mõjukamaks instantsiks 17. sajandini.
Esile tõusid mitmed kuninga soosikud, kellest mõjukaimaks osutus kardinal Thomas Wolsey, kes jätkas oma karjääri ka Henry VIII ajal. Samuti aeti korda riigi rahaasjad ja täiustati seadussüsteemi. Henry VII, olgugi et sageli rahaahne ja ihne, toetas siiski haridust ja kunsti, nõnda sai ka tema järeltulija Henry VIII laiapõhjalise ja hea hariduse.
