Indoeuroopa algkeel

Indoeuroopa algkeel on indoeuroopa keelte hüpoteetiline esivanem. See on rekonstrueeritud võrdlev-ajaloolisel meetodil, teadaolevate indoeuroopa keelte võrdlemise ja keeleajalooliste allikate põhjal.^[1] Indoeuroopa keeltest on olemas allikaid 3000–4000 aasta tagant^[2], algkeele ja tänapäeva vormide üleminekuastmeid leiab klassikalistest tekstidest sanskriti, kreeka ja ladina keeles^[3].

Oletatavasti räägiti indoeuroopa algkeelt kuskil Ida-Euroopa või Lääne-Aasia aladel umbes 5000 aastat tagasi ^[4] ning seda kõnelev väike rahvarühm hakkas laiali valguma ja killustuma umbes 4000 e.m.a^[5].

Indoeuroopa algkeele hüpoteesile alusepanijaks peetakse Sir William Jonesi (1746–1794), kes märkas sarnasusi sanskriti, ladina ja kreeka keele sõnavaras, grammatilises süsteemis ja muutelõppudes ning järeldas, et need on pärit ühest allikast, kust võivad pärineda ka germaani ja keldi keeled. Hiljem leiti, et indoeuroopa algkeele järeltulijate hulka kuuluvad ka balti ja slaavi keeled, armeenia, albaania, tohaari ja heti keel.^[6] 1861–1862 avaldas põhjalikuma rekonstrueerimiskatse August Shleicher teoses "Ülevaade indogermaani keelte võrdlevast grammatikast" (Compendium der vergleichenden Grammatik der indogermanischen Sprachen)^[7]. Shcleicher koostas oma rekonstrueeritud algkeeles ka muinasjutu^[8]. Aastatel 1948 kuni 1969 avaldas Julius Pokorny ülevaatliku "Indogermaani etümoloogilise sõnaraamatu" (Indogermanisches etymologisches Wörterbuch)^[9]. Poola lingvist Jerzy Kuryłowicz avastas 1927. aastal veenvaid tõendeid kõrihäälikute olemasolu kohta algkeeles ning analüüsis indoeuroopa algkeele vokaalivahelduse põhimõtet 1956. aasta teoses "Vokaalivaheldus indo-euroopa keeles" (L’Apophonie en indo-européen)^[10]. Värskeim indoeuroopa algkeele grammatika (2018. aasta märtsi seisuga) on välja antud 2017. aastal^[11].

Olulise tähtsusega oli rekonstrueerimisel sanskriti keel. Tänapäeval räägitavatest keeltest peetakse kõige arhailisemaks, st oletatavale algkeelele lähemaks leedu keelt.^[1]

Indoeuroopa algkeel on rekonstrueeritud SOV-süntaksiga keelena (subjekt-objekt-verb), mis sarnaneb klassikalisele ladina keelele^[8]. Algkeelel on kaheksa käänet: nominatiiv, vokatiiv, akusatiiv, daativ, genitiiv, instrumentaal, ablatiiv ja lokatiiv^[3]. Rekonstrueeritud keeles on 15 sulghäälikut, sisihäälik s, kolm erinevat kõrihäälikut, helilised kaashäälikud n, m, l, r, viis vokaali (a, e, i, o, u) ja kaks poolvokaali (w, y)^[5].

Rekonstrueeritud sõnavara põhjal saab öelda, et protoindoeurooplased puutusid kokku näiteks koerte (*ḱwón-), hobuste (*H₁éḱwo-), lammaste (*H₃éwi-), lehmade (*g^wów-) ja sigadega (*súH-), rataste (*k^wék^wlo) ja mõduga (*médhu) ning kasutasid arve kuni sajani (*ḱm̥tóm)^[5].