Foucault on tuntud sotsiaalsete institutsioonide kriitika poolest, eriti kolme võimuasutuse: psühhiaatria, meditsiini ja vangla kritiseerimise poolest. Samuti on ta käsitlenud seksuaalsuse ajalugu. Tema teooriad võimu ja teadmiste suhte ning diskursuse kohta on leidnud laia arutus- ning rakenduspinna.
Foucault' surma põhjuseks olid arvatavasti AIDS-i tagajärjel tekkinud neuroloogilised probleemid ja sepsis. Teda on peetud esimeseks avaliku elu tegelaseks Prantsusmaal, kes AIDS-i suri. Tema partner Daniel Defert asutas Foucault' surma järel HIV/AIDS-i vastu võitleva organisatsiooni AIDES.
2021. aastal väitis prantsuse päritolu ameerika haritlane Guy Sorman intervjuus Londoni ajalehele The Times, et Michel Foucault oli 1960. aastatel seotud laste seksuaalse väärkohtlemisega Tuneesias.[1][2] Hiljem selgus, et süüdistus oli fabritseeritud.[3]
Looming
Foucault' looming on olemuselt interdistsiplinaarne, hõlmates ajaloo, sotsioloogia, psühholoogia ja filosoofia valdkondi. Foucault’ on ise kirjeldanud oma loomingut teooria asemel rohkem kui analüütilist tööd. Foucault oli avatud erinevatele mõtlemisviisidele, valmis uuteks tõlgendusteks ning võimeline uute ideede arenedes oma tööd rekonstrueerima ja uusi fookuspunkte leidma ning see raskendab tema töö täieliku ülevaate andmist[4].
Foucault loomingu võib jagada võrdlemisi selgelt kolmeks eri perioodiks: kuni 1960. aastate lõpuni keskendus Foucault eeskätt teadmistega seonduvatele teemadele. 1970. aastate lõpuni oli tähtsal kohal võimuproblemaatika ning alates 1980. aastatest oli suur tähelepanu subjektiküsimustel. Kõik kolm perioodi on siiski alati suhtes tõega[5].
