Näljahäda ehk näljaaeg on ajajärk, mille jooksul nälg ja sellest tulenevad haigused tekitavad harilikust palju suurema suremuse. Näljahäda põhjustavad põllusaagi hävimine, populatsiooni järsk kasvamine või valitsuse poliitilised otsused. Selle tagajärgedeks on üldjuhul piirkondlik alatoitumine, epideemiad ja suurenenud suremus. Näljahädasid on olnud kõigil mandritel. 19. ja 20. sajandil kannatasid Ida-Euroopa ja Aasia riigid enim näljahädade põhjustatud rahvastiku suremuse pärast. 1970. aastal hakkasid näljahädad taanduma.
Tänapäeval esineb näljahädasid peamiselt Aafrika mandril, mis on olnud alates 2010. aastast enim näljahädas vaevelnud manner kogu ajaloo vältel. Üle poole arengumaade lastest ehk 200 miljonit inimest kannatab alatoitumuse all või lausa nälgivad. Eestis olid esimesed kirjalike allikate põhjal teada olevad näljahädad aastail 1315 (1315. aasta näljahäda) ja 1601–1602[1], aga arheoloogiliste andmete põhjal on järeldatud, et neid pidi esinema varemgi, ajal, mil kirjalikke ülestähendusi ei olnud. Üheks selliseks on peetud 535.–536. aasta kliimakatastroofi järgset näljahäda[2].
Maailma Terviseorganisatsiooni väitel on nälg inimkonna suurim oht[3]. WHO andmete järgi surevad pooled maailma lastest toidupuuduse tagajärjel. Tegelikku nälga on raske defineerida, kuid nälga kannatavad suuremal või väiksemal määral 842 miljonit inimest ehk 12,5% maailma rahvastikust.
Suurimad näljahädad
Näljahäda 1945. aastal Vietnamis
Eestis peetaks suurimaks näljahädaks 17. sajandiSuurt nälga, mis toimus Eesti- ja LiivimaalRootsi võimu ajal aastatel 1695–1697. Tõenäoliselt oli tegemist kõige rängema näljahädaga, mis Eesti alasid kunagi tabanud on. Selle ajal suri viiendik elanikest, 70 000 inimest.[1] Saagiikalduste järel tekkinud suuremaid näljakriise talurahva seas oli ka aastail: 1629–1631, 1641–1642, 1684–1685, 1691, 1709–1710, 1757, 1799–1801, 1812, 1821–1823. Liivi- ja Eestimaa suuremad viljaikaldused ja nälja-hädad lähevad kokku näljaaastatega mujal Euroopas ning näljaaastate kokkulangevus üle Euroopa tulenes sageli ilmselgelt globaalsetest loodusnähtustest. Ilmastikutingimustest ja kehvast põllusaagist tuleneva kriisiajana on nimetatud aastaid 1597–1601, 1638–1641, 1693– 1698, 1709–1712, 1766–1771, 1783–1786, 1811–1818, 1835–1841, 1845–1850.
Euroopas on kokkulangevate nälja-aastatena tuvastanud aastad 1315, 1596, 1630, 1690ndad, 1709, 1739–1740(–1742), 1770 ja 1816[4].
Euroopas on Saksa aladel 18.–19. sajandil nälja-aastateks loetud 1724–1725, 1755–1757, 1760–1762, 1766–1768, 1770–1772 (näljakatastroof), 1780–1784, 1787–1790, 1793–1795, 1799–1800, 1805–1807, millest Liivimaa suuremate ikaldustega lähevad kokku aastad 1756–1757, 1783–1784, 1787, 1799–1800, 1806–1807[5].
Maailma mastaabis peetakse üheks suurimaks 1960.–1970. aasta näljahäda. Toitluskriise on ette tulnud ka varem, ent 1960.–1970. aastatel kujunes olukord krooniliseks ning nälg omandas enneolematu ulatuse, olemata seejuures seotud mingite erakorraliste asjaoludega (ikaldused, üleujutused, sõda) nagu varasematel ajajärkudel. Ülemaailmse toitluskriisi on peamiselt tinginud järgmised põhjused: 1950. aastatel alanud ja 1960. aastate lõpus haripunkti jõudnud demograafiline plahvatus ning endiste koloniaalmaade üha hoogsam kaasamine rahvusvahelistesse majanduslikesse, poliitilistesse ja kultuurilistesse sidemetesse muu maailmaga, mis osutus enneaegseks, kuna need ei olnud valmis osalema maailmaturu konkurentsis.[6]
Näljahäda tagajärjed
Iga päev sureb maailmas 19 000 last alatoitumuse ja sellega seotud haiguste tagajärjel. Imikute ja laste ebapiisav toitumine pärsib nende füüsilise ja vaimse potentsiaali väljaarendamist, seetõttu väheneb maailma ressurss – inimkapital.[7]
.jpg)