Poola jagamised olid 18. sajandi teisel poolel toimunud Rzeczpospolita ehk Poola-Leedu riigi territooriumi järkjärgulised annekteerimised, mis päädisid iseseisva Poola-Leedu riigi likvideerimisega. Jagamisi viisid läbi Preisi kuningriik, Vene keisririik ja Habsburgide monarhia (lihtsustatult öeldes Austria keisririik), jaotades ajuti väevõimu toel hõivatud Poola-Leedu alad poliitiliste kokkulepetega omavahel ära.
1763. aastal suri Poola kuningas August III. Venemaa keisririigil oli õnnestunud tõmmata Rzeczpospolita 18. sajandi I poolel Venemaa mõjusfääri, selle säilitamiseks sõlmis Venemaa liidu Preisi kuningriigiga ning üheskoos saadi 1764 troonile endale sobiv kuningas Stanisław II August Poniatowski (Austria-Prantsusmaa kuningakandidaadi asemel). Venemaa ja Preisimaa sekkusid ka edaspidi Poola siseasjadesse. Näiteks tõstatati nn dissidentide küsimus ehk nõuti mittekatoliiklastele (protestandid ja õigeusklikud) katoliiklastega võrdseid õigusi. 1768. aasta suvel andis Poola seim nõudmistele järele. See vallandas Poolas kodusõja, kus katoliiklased moodustasid kuningavastase liidu.
Poola hädaks oli sisemine nõrkus valitava, mitte päritava kuningavõimu tõttu. Venemaa domineerimine Poola asjades polnud meeltmööda teistele Poola naabritele, Austriale ja Preisimaale. 25. juulil1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Poolas "rahu ja korra taastada". Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil "ajalooline õigus" teatavaile Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Austria sai Galiitsia, mis läks Vene võimu alla alles 1939, Preisimaa aga Poola lääne- ja põhjapoolsed alad (Pommeri ja osa Suur-Poolast).
Konstitutsioon, mis muutis oluliselt Rzeczpospolita senist riiklikku korraldust, sai ettekäändeks selle vastastele nii sise- kui ka välismaal. Preisimaa katkestas varasema liidulepingu ja Venemaa toetas Targowica konföderatsiooni kui konservatiivseid ringkondi, kes konstitutsiooni tunnustada ei soovinud.
Poolasse sisenesid taas Vene väed. 1792. aastal lõppes sõda poolakate lüüasaamisega.
Poola riigist läks suur tükk Venemaa keisririigile ja teine Preisi kuningriigile. Erandlikult ei osalenud Rzeczpospolita teises jagamises Austria. Rzeczpospolitast jäi järele vaid 200 000 ruutkilomeetrit. Venemaa keisririigiga liideti alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest.
Poola riiklik iseseisvus kaotati juriidiliselt 1797. aasta Peterburi konventsiooniga (tegelikult 1795), millega kaotati muuhulgas nimetus "Poola Kuningriik" ja Poola kodakondsus. Poola kaotas iseseisvuse rohkem kui sajaks aastaks (kui mitte arvestada lühikest aega eksisteerinud Varssavi Hertsogiriiki ja Krakówi Vabariiki).
Hilisemad Poola territooriumi ümberjaotamised
Kuigi traditsiooniliselt peetakse Poola jagamiste all silmas vaid 18. sajandi sündmusi, on vahel niimoodi nimetatud ka hilisemaid Poola territooriumi ümberjaotamisi.
Veelgi harvem on kasutatud mõistet "Viies Poola jagamine", pidades silmas Poola riigi likvideerimist Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt 1939. aastal Teise maailmasõja alguses.