Vabadikud (sks k Lostreiber) olid kesk- ja uusajal, alates 15. sajandist kuni 1930. aastateni Liivimaa, Eesti ja Läti aladel elanud kehviktalupojad, kel oli maad vähe või polnud seda üldse. Nad elatusid juhutöödest, harvem käsitööst.[1]
Eesti eri piirkondades nimetati neid ka popsid, pobulid, saunikud, saunamehed, kutnikud, vabanikud, kodakondsed jne.[2] 1860. aasta Liivimaa Talurahva Seaduse § 551 kohaselt mõisteti üldise nimetuse „popsnik" all niisugust inimest, kes ei olnud iseseisev maaomanik, ei seaduslik rentnik ega ka sulane ehk teenija.
Ajaloost
Eestis oli vabadike arv 16. sajandi lõpuks kohati üsna arvukas. Kogukonna- või mõisamaal asuvat iseseisvat vabadikukohta pidavale talupojale anti maad kasutada 0,8–1,6 ha.[1] Üldiselt elas vabadik perekonnaga võõra maa peal elamus või saunas ning tasus maa kasutamise eest selle omanikule tööpäevadega. Harilikult oli tal ka mõni loom - lehm või siga.
Esines ka maakasutuseta vabadikke (üksik vanainimene, lapsega naine), keda nimetati kõrvaline, kodapooline, manuline jne. Nad elasid enamasti talus toanurgas, kuid olid omaette leivas. Elusaseme eest manulised ei maksnud, kuid abistasid pererahvast kodustel töödel. Hilisemal ajal hakkasid nad tegema teatud arvu tööpäevi.[2]
19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis vabadikke kuni 25% talupoegade üldarvust. Mõisnikele ei olnud vabadikud tulusad, sest said neilt makse vähe või üldsegi mitte ning vabadike kohti hakati vähendama. Sajandi keskpaigas toimusid talurahvareformid. Selle mõjul loodi kroonumõisates rohkelt kandikohti ehk vabatkohti, mille rentnikke nimetati kantnikud või ka kandimehed. Nemad tasusid renti põhiliselt tööpäevadega ning tükitööga mõisapõllul.
1926. aastal Riigikogu poolt vastu võetud nn. popsiseaduse alusel võisid vabadikud endale popsikohti päriseks osta.[2]
Vaata ka
Viited
Kirjandus
