Jugoslaavia Kuningriik

	Jugoslaavia Kuningriik Краљевина Југославија; Kraljevina Jugoslavija 1918–1941
Kuningas	loend
Pealinn	Belgrad
Pindala	247 542 km²
Rahvaarv	13 934 038 (1931)
Riigikeeled	serbia, sloveeni, horvaadi
Rahaühik	kroon (1918–1920); dinaar (1920–1941)

Jugoslaavia Kuningriik oli kuningriik Balkani poolsaarel alates Esimesest maailmasõjast kuni Teise maailmasõjani. Riik paiknes maa-alal, kus tänapäeval asuvad Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Montenegro, Põhja-Makedoonia ja suurem osa tänapäeva Sloveeniast ja Horvaatiast. Kuni 1929. aastani oli riigi nimi Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Kuningriik piirnes Itaaliaga ja Austriaga loodes, Ungari ja Rumeeniaga põhjas, Bulgaariaga idas, Kreeka ja Albaaniaga lõunas ja Aadria merega läänes.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik loodi 1. detsembril 1918. Riigi nimetuseks oli Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (serbia keeles: Краљевина Срба, Хрвата и Словенаца / Kraljevina Srba, Hrvata i Slovenaca; horvaadi keeles: Kraljevina Srba, Hrvata i Slovenaca; sloveeni keeles: Kraljevina Srbov, Hrvatov in Slovencev) või lühendatult "SHS Kuningriik" (Краљевина СХС / Kraljevina SHS).

1. detsembril 1918 kuulutas Aleksandar Karađorđević välja kuningriigi. Kuningriik moodustati endistest vabadest kuningriikidest Serbiast ja Montenegrost. 29. oktoobril 1918 kuulutas Horvaatia Sabor iseseisvust ja otsustas ühineda äsja loodud Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Kuningriigiga, mis 4. detsembril 1918 astus omakorda liitu Serbia kuningriigiga, et moodustada Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Keskvõim püüdis uut riiki poliitiliselt ja majanduslikult integreerida. See ülesanne oli raske, sest riigis elas palju rahvusi, räägiti mitut keelt ja tunnistati mitut usku. Igal piirkonnal oli erinev ajalugu ja majanduslik arengutase.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi kuningad

Petar I (1. detsember 1918 – 16. august 1921)
Aleksandar I (16. august 1921 – 9. oktoober 1936)
Petar II (9. oktoober 1936 – 29. november 1945; pagendatud alates 13. aprill või 14. aprill 1941.)

Vaata ka: Jugoslaavia riigipeade loend

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide rahvusnõukogu presidendid

5. oktoober – 19. oktoober 1918, Dr. Ante Pavelić (1869–1938) (horvaat)
19 oktoober – 1. detsember 1918, Anton Koroeć (1872–1940) (sloveen)
- Dr. Ante Pavelić, asepresident
- Svetovzar Pribićević (1875–1936) (serblane), asepresident
31. oktoober 1918 - 24. jaanuar 1919, Josip Pogacnik (1866–1932) (sloveen)

Jugoslaavia Kuningriik

Poliitiline olukord viis jaanuaris 1929 kuningas Aleksandari diktatuurini. Diktatuur lõppes ametlikult aastal 1931, kui kuningas kehtestas unitaarsema põhiseaduse, mis andis täidesaatva võimu kuningale, ja muutis riigi nime Jugoslaavia kuningriigiks, valitsusega Belgradis.

Jugoslaavia Teises maailmasõjas

Kartes Teise maailmasõja teljeriikide sissetungi, kirjutas prints Paul 25. märtsil 1941 alla Kolmikpaktile. Selle otsuse tõttu toimusid Belgradis massimeeleavaldused ja 27. märtsil kukutati Suurbritannia toetusel sõjaväelise riigipöördega valitsus. Troonile sai 17-aastane Jugoslaavia kuningas, Petar II ja Jugoslaavia peaministriks, kindral Dušan Simović.

Jugoslaavia de facto katkestas teljeriikide toetamise, ütlemata Kolmikpaktist ametlikult lahti. Kuigi uued valitsejad olid Saksamaa vastased, kardeti siiski, et Saksamaa poolse rünnaku korral ei oleks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik valmis Jugoslaaviale appi tulema. Aprillis 1941 sisenesid Saksamaa, Ungari ja Itaalia – teljeriikide väed Jugoslaavia kuningriiki ja okupeerisid selle kiiresti.

6. aprillil 1941 alanud Saksa vägede rünnakuga Kreekale alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia alistamist. Saksa Luftwaffe alustas 6. aprillil Jugoslaavia linnade Belgradi ja Skopje, Kumanovo, Nisi, Zagreb, Ljubljana lennuväljade pommitamisega. Itaalia laevastik blokeeris Jugoslaavia Aadria merelt. 8. aprillil tungisid Bulgaariast Jugoslaaviasse von Kleisti 1. tankiamee Sofia-Belgradi suunal. Kaitselahingute ajal Jugoslaavia kuningriigi armee Horvaatia diviisid tõstsid Horvaatia iseseisvuse toetuseks mässu ning ka makedoonlastest sõjaväelased deserteerusid. 10. aprillil hõivasid Horvaadi ustašid Zagrebis Jugoslaavia sõjaväe kasarmud ning kuulutsid välja Iseseiseva Horvaatia Riigi. Samal ajal kutsus ka Sloveenia rahvusnõukogu rahvast üles mitte osutama vastupanu ja Sloveenia Leegion asus desarmeerima Jugoslaavia sõjaväge.

10. aprillil kohtusid Saksa ja Itaalia väed Ohridi järve piirkonnas, 11. aprillil alustasid pealetungi Ungari väed ning Itaalia väed vallutasid Ljubljana ja Saksa väed vallutasid Sarajevo.

12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad ning vastupanu murti aga 18. aprilliks. Jugoslaavia kuningas ja valitsus lahkusid 15. aprillil eksiili. Jugoslaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee aga kutsus üles jätkama vastupanu vallutajatele. 17. aprillil allkirjastasid Belgradis Jugoslaavia välisminister ja sõjaväe esindaja kapitulatsioonilepingu. Jugoslaavia valitsus lahkus maalt Ateenasse, sealt aga Kairosse ja Londonisse.

Jugoslaavia jagati 22. ja 23. aprillil Viinis Saksa ja Itaalia välisministrite kohtumisel Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel, ülejänud aladel loodi Iseseisev Horvaatia riik, Serbia aladel moodustati Saksamaa sõjaväe võimu all olev piirkond ja Montenegro aladel Itaaliast sõltuv Montenegro kuningriik. Horvaatia oli ametlikult kuningriik ja Itaalia protektoraat, mida valitses Itaalia Savoia dünastia liige kuningas Tomislav II ning valitsust juhtis Ustaša liider Ante Pavelić. Itaalia hoidis siiski sõjalist kontrolli piki kogu Horvaatia rannikut, mis koos Itaalia kontrolliga Albaanias ja Montenegros andis Itaaliale täieliku kontrolli Aadria mere üle. Põhja-Makedoonia alad liideti Bulgaaria kuningriigi aladega. Sloveenia alad jagati Saksamaa ja Itaalia vahel.

Sloveenia ja Horvaatia toetasid Saksa vägesid Nõukogude Liidu vastases sõjas, Relva-SSiga ühines piisaval arvul Bosnia moslemeid, et võimaldada neist omaette SS-diviis moodustada. Serbia oli lõhenenud monarhistlike ja kommunistlike partisanigrupeeringute vahel, kes peamiselt võitlesid pigem teineteise kui Saksa ja Itaalia okupatsioonijõudude vastu.