Kuni 2006. aastani moodustas nüüdne Serbia riik Serbia ja Montenegro liitriigi tuumikala. 3. juunil 2006 kuulutas Montenegro parlament Montenegro iseseisvaks ja 5. juunil kuulutas Serbia end Serbia ja Montenegro õigusjärglaseks.
17. veebruaril 2008 kuulutas end ühepoolselt Serbiast sõltumatuks Kosovo, mille iseseisvust Serbia ei tunnusta. Mitmed riigid, kaasa arvatud Eesti, on Kosovot tunnustanud.
Serbia loeb riigi koosseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda: lisaks Vojvodinale ka de facto iseseisvunud Kosovo ja Metohija.
Riigi pindala on 77 453 km² (koos Kosovoga 88 361 km²).
Loodus
Kosovo läänepiirile Albaaniaga Dinaari mägedesse jääb endise Jugoslaavia kõrgeim tipp Daravica (2656 m), mida peab senini oma kõrgeimaks tipuks ka Serbia. Ilma eraldunud Kosovota jääb Serbia „laeks" nüüd aga 500 meetrit madalam Midžor idapiiril Bulgaariaga (2169 m, Stara planina aheliku lääneotsas).
Kliima
Põhjaosas parasvöötme kontinentaalne kliima külmade talvede ja palavate niiskete suvedega. Põhjaosa ilma kujundavad õhumassid Põhja- ja Lääne-Euroopast.
Lõuna pool vahemereline kliima palavate ja kuivade suvede ja sügistega, talved on võrdlemisi külmad ja lumerohked. Vahemerelt lähtuvate soojade õhumasside mõju vähendavad mäeahelikud.
Riik
Haldusjaotus
Serbia on jagatud 24 ringkonnaks (okrug) ja Belgradi linnaks. Lisaks loeb Serbia enda koosseisu kuuluvaks Kosovo ja Metohija autonoomset piirkonda, mis on jaotatud viieks ringkonnaks.
Ringkonnad (kaasa arvatud Belgrad) on omakorda jagatud omavalitsuspiirkondadeks (opština).
Serbia põhjaosas asub Vojvodina autonoomne piirkond ning lõunaosas Kosovo ja Metohija autonoomne piirkond, millest viimane on ühepoolselt välja kuulutanud iseseisvuse ja leidnud osalist rahvusvahelist tunnustust.
Seda osa Serbiast, mis ei kuulu kummagi autonoomse piirkonna koosseisu, nimetatakse Kesk-Serbiaks (Centralna Srbija). Tegemist ei ole eraldi haldusüksusega.
1989. aastal sai Jugoslaavia koosseisu kuulunud Serbia Vabariigi presidendiks Slobodan Milošević, kelle rahvusäärmuslikud vaated viisid Jugoslaavia vägivaldse lagunemiseni. 1991. aastal kuulutasid end iseseisvaks Horvaatia, Sloveenia ja Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik. Järgmisel aastal järgnes neile Bosnia. Serbia püüdis lahkulöönud territooriumitele jäänud serblaste asualasid sõjalisi vahendeid kasutades emamaaga edutult liita. Sõjategevuse lõpetas 1995. aastal sõlmitud Daytoni rahuleping.
1998. aastal kasvasid Jugoslaavia jõudude relvakokkupõrked Kosovo Vabastusarmeega üle Kosovo sõjaks. Pärast nurjunud rahukõnelusi 1999. algul sekkusid sõjategevusse NATO õhujõud ja Serbia sunniti kapituleeruma. Kosovo staatus jäeti rahvusvaheliste kõneluste otsustada. 2008. aastal kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks.
.svg)
,_administrative_divisions_-_et_(districts)_-_colored.svg)
